Seeniorite digipädevuse tõstmine Eduflow keskkonnas

Koostajad: Emma Loore, Piret, Angelina

Probleemi tutvustus

Politsei andmetel peteti 2021. aastal eesti elanikelt internetikelmustega välja ligi 5 miljonit eurot, kõige haavatavamad on eakad inimesed, kellel on kehv digipädevus (Laanpere, 2022). Meie kursus eesmärgiks oleks tõsta eakate digipädevust ja pöörata tähelepanu sellel, kuidas internetis turvaliselt toimida.

Sihtgrupi analüüs

Probleemist lähtuvalt otsustasime e-kursus kavandada eakatele inimestele vanuses alates 65 eluaastat. Vanuse piirangut kehtestatud ei ole, aga põhikriteeriumiks on see, et inimene on võimeline õppimiseks ja tunneb huvi teema vastu. Kursuse eelduseks on nutitelefoni olemasolu ja võimalus osaleda raamatukogu poolt pakutavates kontakttundides. Arvestada tuleks sellega, et meie kursusel olevatel õppijatel juba on eelnev kogemus digimaailmaga ja nad ei tule täiesti tühja lehena. Mart Laanpere aines Õppedisaini alused lõime ka persoonad, kes meie kursusest osa võtaksid.

E-kursuse osalemiseks on pandud järgmised eeldused:

• ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID olemasolu ja kehtivad paroolid nende kasutamiseks. 
• Nutitelefoni olemasolu ja selle kasutamise baasoskused.
• Arvuti kasutamise baasoskused. 
• Võimalus osaleda kontakttundides Raamatukogu poolt pakutud ajagraafiku alusel.

E-kursuse loomisel on arvesse võetud, et eeldatavatel õppijatel on ammu loodud õpiharjumused, mis on nö vanakooli printsiipide baasil. Nende kogemused näitavad, et õppeprotsessis juhtiv roll on õpetajal või teisel kogenud täiskasvanul, kes õpetab neile uusi oskusi ning jagab teadmisi, seetõttu e-kursuse läbiviimise protsessi kaasatakse raamatukoguhoidjat, kes aitab neid. Vanusest tulenevalt võivad meie sihtrühma õpivõimed olla nõrgenenud. Õpivõime languse põhjuseks on ka eakate inimeste kognitiivsete oskuste ealine langus, mis põhjustab nende aegluse uue informatsiooni vastuvõtmisel, töötlemisel, säilitamisel ja hiljem meenutamisel. 

Vahendite valiku põhjendus ja võrdlus.

Koolitused viiakse läbi raamatukogudes/külakeskustes. Raamatukogud on valmis tagama koolituse läbiviimiseks ruumid ja vahendid eakate e-kursuse läbiviimiseks. Kursuse juhendajaks on,  eelnevalt koolituse läbinud, raamatukogutöötaja. Koolituse tulemusena suureneks eakate digikompetents ja digiseadmete kasutamise baasoskused ning nad on võimelised kelmuste puhul adekvaatselt tegutsema.

E-kursuse loomiseks ja läbiviimiseks on valitud õpikeskkond EduFlow. Valisime EduFlow keskkonna, kuna oleme sellega põgusalt kokku puutunud ja vähesel määral tutvunud. Eesmärk oli ka täpsemalt tutvuda uue keskkonnaga. Avastasime ühiselt, et Eduflow keskkond sobi täiskasvanu koolituse koostamiseks väga kenasti. arvestades meie varasemaid ja praeguseid kogemusi, otsustasime võrrelda Eduflow keskkonda Schoolabys keskkonnaga.

Võrdlus:

• Schoolaby on nooruslik, kohati isegi lapselik, eduflowl on pigem väärikam ja lihtsam kasutada, seega on meie sihtgrupile sobilikum.
• Schoolabys on nii öelda teekonnad ja moodustub ajatelg, aga samas seal on raske kursuseid luua, sest iga õpitud osa tuleks linkima riikliku õppekava teemaga. Ehk see on sobilikum kooliealistele.
• Schoolabysse saab sisse logida ekooli ja stuudiumiga. Eduflow vajab sisselogimiseks vaid meilikontot ja uue kasutaja loomine võtab vaid mõne minuti.
• Eduflowl on rohkem võimalusi õpitu kontrollimiseks, testimiseks. Schoolabyl on vaja selleks eraldi leht teha ja see omakorda veel linkida ülesandega.

Õpikeskkonna skeem

Õpikeskkonna prototüüp

Arvestades sihtrühmaga ja sooviga juhtida nad iseõppimise teele, kasutades vaid vähest juhendamist, siis pöörasime e-kursuse materjalide loomisel suuremat tähelepanu piltide ja videote kasutamisele. Näitlikustatud materjali kasutamine soodustab tõhusat õppimist ka tagasihoidlikumate õpivõimega inimeste puhul. 

Personaliseeritud õpe

Valikteemaks võtsin Major’i, Francis’e & Tsapali (2021) artikli personaliseeritud õppest, kuna see haakub minu valdkonnaga – olen põhikooli õpetaja. Tegu oli üpriski mahuka lugemisega, kus andmeid on palju.

Isikupärastatud õpe ei ole midagi uut. Mulle meeldib, kuidas tuuakse välja, et ka see, et õpetaja pakub mõnele abivajavale õpilasele rohkem tuge klassiruumis või andekatele rohkem väljakutseid, on juba personaliseeritud õpe. Kindel mõiste personaliseeritud õppel puudub – seda defineeritakse erinevalt, – aga ollakse üldiselt nõus, et see on õppijakeskne ja paindlik ning vastab õppijate individuaalsetele vajadustele.

Side note: oma baka ajal õppisin universaalsest õpidisainist. See tähendab seda, et õpetaja kohandab kogu oma õpetamisprotsessi kõigi õpilaste tugevuste-nõrkuste järgi. Näiteks taimeri kasutamine klassiruumis on väga hea ATHga õpilaste jaoks, aga samas ta ei mõjuta kuidagi negatiivselt ka tava õppijat. See läheb väga hästi selle personaliseeritud õppega kokku praegu.

Personaliseeritud tehnoloogia aitab õpilastel valida tempo ja viisi, kuidas õppida. Eelkõige pakuvad isikupärastatud ja kohandatavad õppesüsteemid potentsiaali toetada nii iseõppimist kui ka muid õppimise vorme. Õpetajana leian, et see kindlasti aitab luua paremaid mälusisusid, sest õppija juhib nii ise oma õppimist ja teeb ise oma valikuid.

Haridustehnoloogia on hea vahend, kuidas haridusprobleeme lahendada, eriti kui pole õpetajaid võtta. See suurendab õppijate juurdepääsu haridusele nii koolis kui ka väljaspool kooli. Eriti veel nüüdsel koroonaajal: nii ei jää keegi õppimisest kõrvale. Antud uuring püüabki hinnata, kuidas ja kas üldse tehnoloogia toetab personaliseeritud õppimist ning milline on õppe efektiivsus õpitulemuste parandamisel.

Uuring, mis koosnes veel omakorda 16. iseseisvast uuringust, viidi läbi perioodil 2007–2020 ning sihtrühma kuulus viie riigi 53 029 õppijat, kes olid vanuses 6–15 aastat. Fookuses olid just madala ja keskmise sissetulekuga riigid, sest kõrge sissetulekuga riikides on taolisi uuringuid juba mitmeid tehtud.

Uuringust selgus, et tehnoloogiaga toetatud isikupärastatud õppimine avaldab õpitulemustele statistiliselt olulist positiivset mõju. Õpilased, kes kasutavad tehnoloogiat personaliseeritud õppeks, on oluliselt kõrgemad õpitulemused kui nende eakaaslastel, kes tehnoloogiat ei kasuta.

Leian, et tehnoloogia tulekuga ka õpetaja roll muutuks väiksemaks ja võtaks koormust vähemaks. Õpetajast saaks suunaja. Pigem jällegi tekib küsimus, kas meie õpetajad on selliseks muutuseks valmis ning kas meil on olemas kõik vahendid, et personaliseeritud õpet pakkuda.

MOOCi valesamm

Vabateemaks valisin Wiley artikli, mis minu arvates on mul kõige intrigeerivam lugemine olnud see semester.

Autor alustab julge väitega, et suured ettevõtted nagu Corsera ja Udacity on MOOCidega avatud õppele rohkem kahju teinud kui miski muu selle liikumise ajaloo jooksul. Ta toob välja, et avatud õpe sai Inglismaal alguse 1970ndatel. Sõna ‘‘avatud’’ antud kontekstis tähendas, et kõik said ennast ülikooli täiendama tulla, eelnevad akadeemilised kogemused polnud olulised. Kolmkümmend aastat hiljem andis MIT sõnale lisatähenduse – ‘‘avatud luba/litsents’’. MIT tegi kõik ülikooli kampuses kasutatavad materjalid avatuks tasuta kõigile. Kõik võisid materjale kopeerida, neid ümber teha-muuta ja edasi jagada. 

MOOC aga viis mõiste avatud õpe tagasi aastasse 1969: kõik võivad ennast kursusele registreerida, aga kursuste sisu ja materjal on autoriõiguste poolt kaitstud ning kasutustingimused on veel piiravamad kui näiteks suurtel ajakirjandusväljaannetel.

Aga kuidas me siis peaksime hariduse kontekstis rääkima ‘‘avatust’’? Milline kontseptsioon edendab innovatsiooni? Wiley pooldab ‘‘avatud litsensi’’ ideed ja pakub välja, et sõna ‘‘avatud’’ tuleks kasutada omadussõnana mis tahes autoriõigusega kaitstud teose kirjeldamiseks. Lahendusena toob ta välja viis põhimõtet, mis peaksid olema täidetud litsenseeritud materjalide puhul.

1. Õigus säilitada – õigus luua, omada ja kontrollida koopiaid materjalidest.
2. Õigus taaskasutada – õigus materjale kasutada eri viisidel.
3. Õigus kohendada – õigus materjale modifitseerida, adapteerida, täpsustada.
4. Õigus remiksida – õigus kombineerida originaalset või kohendatud materjali teiste avatud materjalidega, et luua midagi uut.
5. Õigus edasi jagada – õigus jagada koopiaid originaalist või neid kohandada teiste materjalidega.

Autori arvates ei mõjutaks “avatud” määratluse muutmine MOOCi pakkujaid. See tegelikult hoopis laiendaks inimeste juurdepääsu, kuna nii saaksid õppijad vabalt sisu alla laadida ja edasi levitada. 

MOOCide algne tähelend hakkab ära tuhmuma seda just registreerimisnõuete, algus- ja lõppkuupäevade, volituste eest võetavate tasude ja karmide kasutustingimuste tõttu. On aru saadud, et MOOC pole mingi suur uuendus või innovatsioon, vaid lihtne avatud sissepääsuga veebikursus.

Mulle väga meeldivad autori mõtted ja kuidas ta need kirja on pannud. Tore on lugeda mõtteid, mis alati ei poolda kõike uut, mis on tulnud, vaid ka leiab ruumi kritiseerimiseks. Mind pani mõtlema, kas MOOCid siis võivad tegelikult mingil hetkel täiesti välja surra, kui nad ei lähe ‘‘avatud litsensi’’ peale üle. Kas seda on ka juba näiteks praegusel hetkel tunda või oleme ikkagi sealmaal, kus MOOCe massiliselt tarbitakse?

Allikas

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

Võrgustatud õppe arendamine avatud ja sotsiaalseks õppimiseks

Neljandaks artikliks valisin Couros’e raamatupeatüki, sest miskipärast jäi just see kõikidest teistest mulle silma.

Tegu on ülevaatega sellest, kuidas 2008. aastal ühes Kanada ülikoolis katsetati ühe aine raames võrgustatud õpet. Tegu oli avatud juurdepääsuga tehnoloogiakursusega, mis oli täielikult veebipõhine ning millest võisid osa võtta ka teised sotsiaalmeedia kasutajad.

Tol ajal sai sellest kursusest tõeline lipulaev. See sai palju tähelepanu akadeemikutelt, kes kiitsid sotsiaalse õppimise olulisust ja nägid, kuidas avatud õppimise roll kõrgkoolides suureneb.

Loeng oli mõeldud õpetajakursusele, sest eesmärgiks oli õpetada tehnoloogia kasutamist klassiruumis. Kokku registreeris ennast 20 inimest, kellest enamus olidki juba praktiseerivad õpetajad. Kuna kursuse kava oli omal ajal – loeti esimest korda 2001. a – väga laialt lahti mõtestatud, siis see võimaldas ka paindlikkust kursuse arendamisel, sh arvestada haridustehnoloogia valdkonna muutustega (nt fookus e-õppelt sotsiaalsele õppimisele). Veebikursuse arendamiseks saadi valitsuse poolt ka toetust – 30 000 dollarit.

Peamiseks õpikeskkonnaks valiti Wiki, kuna see oli vanem, tuntuim ja kõige stabiilsem teistest pakkujatest. Neil oli hea tehniline tugi ja lihtne kasutajaliides, mis toetas paljusid kolmandate osapoolte teenuseid. Valikus olid veel näiteks Moodle, Ning ja WebCT.

Õpilastel oli aine raames kolm suuremat ülesannet: 

1. isikliku ajaveebi väljatöötamine – iga õpilane pidi looma blogi, kuhu dokumenteeris oma tegevusi, sh refleksioonid. Enamikul juhtudel toimisid ajaveebid hajutatud suhtlusportaalina;
2. Koosloome Wiki’s – õpilased pidid kõik koos looma sisu Wikisse, mille tulem hõlmab teemasid nagu digipedagoogika, virtuaalmaailmad, mobiilne õpe, kursuste haldamise tarkvara jne;
3. suurem digiprojekt – õpilased said ise valida, mida nad oma erialaga seoses loovad. Tehti videoid, loodi õppematerjale, osaleti globaalsetes koostööprojektides või arendati privaatseid suhtlusvõrgustikke.

Päris palju kattub sellega, mis meie oma aines teeme, ning kuidas Hans on aine üles seadnud: neil oli lihtsalt nädalas kaks kahe tunnist sessiooni. Nädala esimese kohtumise fookuseks oli sisu mõistmine ja teisel tunnil oli praktiline väljund. Kohtumiste vahel loeti ning jagati artikleid, vaadati erinevaid videoid, kirjutati kokkuvõteid blogidesse jne. Tundide läbiviimiseks kasutati tasuta teenust ustream.tv koos Skype’i audioga.

Autor arutleb ka selle üle, mis on personaalse õpivõrgustiku (Personal learning network PLN) ja personaalse õpikeskkonna (personal learning environment PLE) vahe. Tema jaoks oli absurdne, kuidas Google’ otsinguga tuleb nii palju informatsiooni selle kohta, kui olulised personaalsed õpivõrgustikud on, kuidas neid üles seada ja kasutada personaalseks arenguks, aga puudub kindel definitsioon, mis seletaks ära PLN’i ja PLE vahe. Aruteludest selgub, et personaalseks õpikeskkonnaks peetakse tööriistu, artefakte ja protsesse, mis võimaldavad õppijatel oma õppimist kontrollida ja juhtida. Personaalne õpivõrgustik laiendab seda raamistikku ja toob sisse inimvõrgustiku, mis on just saadud läbi õpikeskkonna.

Autor toob ka välja nõuandeid, mida jälgida, kui soovitakse personaalset õpivõrgustikku teha:

• kogu õpivõrgustiku strateegia sõltub sotsiaalmeedia kasutamisest ja sealsest inimvõrgustikust. Õpetaja peab mõistma, kuidas erinevad keskkonnad töötavad ja kuidas õpilased neid kasutada saavad;
• infokirjaoskus. Sotsiaalmeedias info haldamine ja otsimine on teistsugune kui tavameedias;
• Otsi kontakte ehk jaga ja loo postitusi, kommenteeri, anna tagasisidet; see tugevdab sinu võrgustikku;
• personaalne õpivõrgustik peab saama õpingute keskseks, see ei tohiks jääda kursusekeskseks, sest muidu see sureb välja.

Lõpetuseks ta rõhutab kui suur on siiski institutsiooni roll ja toetus avatud õppimisele. Tema kaastöötajad on tehnikakriitilised, aga tugevalt toetavad innovaatilist õppimist ja õpetamist. Temalt on ka tihti küsitud, kust ta võtab selle aja, et niimoodi õpetada: tema arvates hea õpetaja võtabki selle aja. Kuigi personaalse õpivõrgustiku väljatöötamine nõuab alguses märkimisväärset ajakulu, siis on see seda väärt, kuna õpilaste õpikogemus täiendub, neil tekivad uued võimalused.

Kasutatud allikad:

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Veeb 2.0 rakenduste kasutamine personaalsete õpikeskkondade loomiseks

Kolmandaks kodutööks valisin Torres Kompen et al (2019) artikli, mis tutvustab Veeb 2.0 teenustel põhinevate õppijate loodud personaalseid õpikeskkondi ja kuidas see mõjutas nende õppeprotsessi.

Personaalsed õpikeskkonnad on populaarsust kogunud 2000. aastate keskpaigast. Täpset mõistet pole – tõlgendusi küll aga mitmeid,- aga tavaliselt on personaalne õpikeskkond veebitehnoloogia, millel on erinevad integratsiooni- ja interaktsiooniastmed, mis aitavad kasutajatel ja õppijatel hallata teabevoogu, mis on seotud õppeprotsessi, teadmiste loomisega ja oskuste arendamisega. Personaalset õpikeskkonda kasutades saab õppija valida tööriistu ja teenuseid, mis kohanduvad paremini tema vajadustega. Personaalne õpikeskkond aitab isikupärastada õppimist.

Personaalne õpikeskkond on iga kasutaja jaoks ainulaadne ja muutub vastavalt kasutaja vajadustele ja kogemustele. Kasutatakse mitmesuguseid Veeb 2.0 rakendusi, aga puuduvad andmed, kas õpilased kasutavad neid viisil, mis sobivad ka akadeemiliseks õppimiseks. See oli ka uurimistöö peamiseks tõukejõuks: arendada üliõpilaste arusaama sellest, kuidas Veeb 2.0 programme ja keskkondi kasutada õppeprotsesside täiustamiseks ja toetamiseks.

Antud uuringu eesmärgiks oli erinevate Veeb 2.0 rakenduste põimimine õppetöösse ja suurendada õppijate teadmisi, kuidas seda teha. Sellest tulenevalt saavad õppijad arendada elukestvat õpet, sest nii saavad õppurid oma materjalide ligi igast maailma otsast ja talletada neid ka hilisemaks ajaks. Erinevate programmide tundmine valmistab neid ette ka tulevasteks töökohtadeks.

Uurimisprojekt kestis kokku kaheksa aastat ja oli jaotatud kahte faasi. Esiteks pakuti välja raamistik personaalsete õpikeskkondade rakendamiseks (2008 – 2009 a); algne piloottest ja järjestikused iteratsioonid kestsid aastatel 2009–2012, teine ​​andmekogumisvoor viidi läbi aastatel 2014–2016. 

Üliõpilastele hakati tutvustama mitmesuguseid Web 2.0 tööriistu. Esimene neist oli Twitter. Selle pakkus välja õppejõud ja seda kasutati suhtluskanalina. Kolmandaks nädalaks kasutas 90% õpilastest Twitterit oma peamise suhtluskanalina mitte ainult akadeemilistel eesmärkidel, vaid ka sotsiaalseks ja juhuslikuks vestluseks. Kaasamine ja osalemine oli semestri jooksul erinev, näidates aktiivsuse tippe eksamite ja kooliürituste ajal.

Peale seda said õpilased ise hakata katsetama, milliseid platvorme kasutada: võeti arvesse seda, mida nad juba kasutasid, mis võisid klassikaaslaste jaoks huvitavad olla või oli neil vajadus mõnda konkreetset tööriista õppida. Flickr, FriendFeed, Clipperz, Jooce, RSS, Blip.fm, last.fm, MOG, Blogger, Picasa: kõiki neid kasutati kas tunnitegevustes või veebipõhistes e-tegevustes. Huvitav on näha, kuidas 10. aastaga on keskkonnad nii muutunud, et antud nimekirjast tean mina ainult Picasat ja Bloggerit.

Õpilastel lasti ka diagramme joonistada – nii nagu Hans meilgi, – et kaardistada ära, milline on parim personaalne õpikeskkond kasutades Veeb 2.0 programme. Lisan siia näitena oma skeemi.

Minu õpikeskkond.

Uuring näitas, et personaalsetel õpikeskkondadel on potentsiaali õppimisele üldiselt kaasa aidata. Personaalsed õpikeskkonnad aitavad kaasa oskuste omandamisele, suhete tugevdamisele ja ka motivatsioonitõusule. Motivatsiooni tõuseb, kuna õpilane on õppeprotsess aktiivselt kaasatud ning ei pea olema passiivne kuulaja: õpilasest saab oma õpikogemuse peategelane.

Uuringu põhitulemiks on valminud kogum juhiseid ja soovitusi, mis aitavad nii õppijatel kui ka praktikutel kasutada personaalseid õpikeskkondi. Näiteks:

• Alusta turvalisest keskkonnast, kus väikses kogukonnas õppijad tunnevad ennast turvaliselt ja ei karda vigu teha.
• Pööra tähelepanu jagamisele. Kui kogukond on loodud, julgustage õpilasi selles teavet jagama.
• Julgustage ja premeerige osalemist.
• Laske õpilastel ise oma radu uurida. Ole paindlik personaalsete õpikeskkondade loomisel.
• Pakkuge välja alternatiivseid lahendusi ja kasutusviise rakendustele, mida nad praegu kasutavad.
• Rõhutage tugivõrgustike tähtsust. Tehnoloogia muutused ei puuduta ainult üksikisikuid, vaid ka terveid gruppe. Üksteise toetades saame aidata, jagada kogemusi, nõuandeid ja näpunäiteid.

Mulle väga meeldis see artikkel. Eriti see, et need soovitused, mis on õpetajatele antud, kuidas õpikeskkond peaks õppimist toetama, on nii hästi meie ülikoolis – või just antud erialal – rakendatud. Meil kõikidel on oma keskkond, kuhu me oma materjale lisame; kõikidel on nendele keskkondadele ligipääs, et materjale uurida; meil on võimalus erinevaid keskkondi uurida ja katsetada.

Artiklist selgus, et see kõik põhjustab motivatsiooni tõusu ja ma pean sellega nõustuma, sest selline uurimine ja ise nuputamine loob minu jaoks paremad seosed ja toetab minu teadmiste kasvu.

Kasutatud allikas:

Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

Schoolaby on parim!?

Uus nädal, teine kodutöö.

Uurisin pikalt ja laialt, millist õpihaldussüsteemi valida. Katsetasin mitmeid. Tahtsin midagi sellist, mida ma saan reaalselt kasutusele võtta ning mis sobiks 6.-8. klassi õpilastele.

Alustasin Schoolaby’st. Alguses mulle üldse ei meeldinud see. Välimuselt on ta väga kena, aga mulle tundus, et seal ei ole mitte midagi. Ma ei saanud aru, kuidas need õpiteed seal töötavad ja kuidas need ülesanded sinna tulevad. Lisaks ta tahtis, et iga õpitee ja ülesandega ma lisaks ka riikliku õppekava teema, aga kõik teemad lihtsalt ei tule sealses otsingus välja! Tuli umbluud selle asemel sinna panna. Igatahes, esimese korraga tekitas leht palju frustratsiooni ja hakkasin kohe teisi alternatiive otsima ning vaatama laiemalt, kui ainult meie tunnimaterjalid.

Minu Schoolaby õpiteed.

Kui ma olin mingi aja Schoolaby’ga ära jamanud, siis leidsin netist uue lehe nimega Taut. Tauti hakkasin katsetama, kuna see on tasuta, nagu ka Schoolaby.

Taut’i esileht.

Taut tundus alguses üsna põnev, aga siis sain aru, et see on nagu eDidaktikum, aga inglise keeles (pärast avastasin, et on eesti keelne versioon ka) ja lastele. Ja ma ei ole kõige suurem eDidaktikumi fänn. Samamoodi nagu eD’is on ka Tautis üleval ribal teemad, sõnumid ja ülesanded. Veel on võimalik ka teha videotunde ja kasutada tahvli funktsioone. Tasuliseks teenuseks on VideoBit. Mis mulle isiklikult üldse ei meeldi on see ülesannete kaust: failid tulevad lihtsalt üksteise alla ja mingeid lisamise kuupäevi ei ole. Tundsin, et see ei oleks minu õpilastele hea variant. Lehel ei ole ka mingeid testimise võimalusi.

Tauti õppevara kaust.

Aga siis ma hakkasin mõtlema, kas mul on neid igasuguseid whiteboard’e, jututubasid ja teste tegelikult üldse vaja? Minu eesmärgiks on see, et õpilased saaksid ka Internetist tunnitööd ja materjalid kätte. Neid teisi funktsioone ma seal tegelikult ei kasutaks. Ja kui oleksi erinevaid interaktiivseid ülesandeid-töölehti vaja, siis kasutaks ma nende jaoks teisi keskkondi.

Peale paaripäevast uut otsingut – ilma tulemuseta – pöördusin ma tagasi Schoolaby’sse. Ja see hakkas mulle meeldima! Mulle väga meeldib, et need õpiteed tulevad ajajoonena, sest siis on õpilasel kohe silme ees näha, mis teemaga praegu tegeletakse. Ja et ma saan ülesanded, slaidid ja failid teema alla lisada, mitte ei pea kuskilt eraldi õppevarade alt midagi otsima. Just nagu Moodles: ühe teema jaoks on eraldi plokk. 

Mille kallal küll vinguks on hetkel erinevate failide lisamine õpiteedele: seda peab tegema funktsiooni ‘‘Lisa ülesanne’’ alt, kuigi ta võiks olla eraldi nt ‘‘Lisa õpiteele fail’’ vms, sest ülesannetel peab alati määrama kuupäevad ja hindamisskeemi. Mõnikord ma tahaks lihtsalt lisada tunnis kasutatud slaide ja see ei peaks õpilastele ilmuma ülesandena.

Minu ühe klassi ”pesa”.

Schoolaby’l on tegelikult olemas ka testide tegemise võimalus, selleks on äpp nimega Quizzeri. Kui teha seal keskkonnas test valmis, siis saab selle Schoolaby’s otse kodutööks määrata. Testis saab teha nii valik- kui ka vabavastustega küsimusi. Ülesandeid saab otse lisada ka Stuudiumisse, aga minu koolis on kasutusel eKool 😦 

Ülesande vaade, kui on lisatud Quizzeri test.

Praegusel hetkel jään Schoolaby’t kasutama just seetõttu, et mulle meeldib see õpiteede vaade ja kuidas kõik ülesanded on kohe näha. Jätab mulje nagu oleks Moodle. Kuigi ma alguses otsisin, et minu valitud keskkonnal oleks igasuguseid lisavidinaid, siis lõpuks sain ma aru, et mul on endal lihtsam neid teisi toredaid keskkondi neile läbi Schoolaby kodutööks jätta. Ei ole olemas sellist perfektset keskkonda, mida mina oma vaimusilmas näen.

Arvutid hariduses: lühike ajalugu

Esimese ülesande artikkel: Molnar, A. (1997). Computers in education: A brief history. The journal, 24(11), 63-68.

See 97ndast aastast pärit artikkel annab kronoloogilise ülevaate sellest, kuidas arvutid haridusse jõudsid ja kuidas kogu meie haridussüsteem seejärel muutus. Eelnevalt pole ma teema peale eriti mõelnud. Esimese asjana tuleb pilt ette hoopis Alan Turingust ja kuidas ta Enigma koodi lahendades esimese arvuti ehitas.

Autor jagab hariduse peamised ülesanded kaheks: esiteks peab haridus edastama mineviku kultuure ja väärtuseid uuele põlvkonnale ja teiseks peab ta valmistama uut põlvkonda ette maailmaks, milles nad elama hakkavad. (Molnar, 1997)

Põhjuseks, miks haridussüsteem hakkas muutuma ja uuenema, oli vajadus hästi haritud tööjõu järele. Kiire kaupade ja teenuste liikumine tekitas vastastikuse sõltuvuse riikide vahel. Kasu saamise eesmärgil peavad riigid olema konkurentsivõimelised. Konkurentsi tagamiseks peavad töötajatel olema head teadmised teadusest ja infotööstusest (Bell, 1979). Tunnen, et see on ka tänapäeval nii: inimene on nagu aktsia – mida rohkem sa tead, seda väärtuslikum sa oled. Eriti, kui vaadata, mis toimub meie IT-sektoris.

Hariduse kuldaeg algas 1957. aastal koos satelliit Sputnikuga. Esiteks saadi aru, et haridus peab olema kättesaadav kõigile ning et see ei peaks piirduma ainult keskkooli või ülikooliga, sest oodatav eluiga oli tolleks ajaks juba nii pikk, et töötaja pidi olema valmis kaheks kuni kolmeks karjäärimuudatuseks oma eluaja jooksul. Kool ei olnud enam ainuke koht kust teavet saada. Kaasaegsed sidevahendid, nagu raadio, film, televisioon ja arvutid, lõid uue teaberikka ühiskonna, millest sai katalüsaator hariduse ümbermõtestamisel. (Molnar, 1997)

Minul tekkis küsimus, kas me saame seda perioodi nimetada ka elukestva õppe alguseks? On väga oluline, et inimesed õpiksid terve oma elu, sest tänapäeva ühiskonnas ei piisa enam ainult keskkooli haridusest. Ühiskond on nii arenenud, et mõnes valdkonnas pole ka bakalaureuse kraadiga mitte midagi teha.

Minu jaoks oli väga huvitav see, kuidas õppimise mõiste ja haridusteooriad on ajaga muutunud. Hariduse kese on liikunud õppimiselt mõtlemisele. Teadmise mõiste kui selline on muutunud: varem tähendas see teabe salvestamist mällu, nüüd aga juurdepääsu informatsioonile ja teadmisi, kuidas seda kasutada (Simon, 1971). Selle asemel, et õpetada fakte ja pidada pikki igavaid loenguid, nagu vanal ajal koolisüsteemis kombeks oli – mida tegelikult ka tänapäeval veel harrastatakse, – on tänaseks aru saadud, et inimese mälu ei ole prügikast ja sellel on ka oma piirid. Pigem pannakse rohkem rõhku sellele, kuidas infoplahvatusega toime tulla ja kuidas erinevat teavet kasutada. Siin on väga oluline osa probleemilahendamise oskusel (Gagne, 1980; Resnick, 1983).

ESIMESED ARVUTID 

Kuigi esimene arvuti võeti koolis kasutusele 1944. aastal Harvardis – seda ka ainult matemaatika ja loodusteaduste probleemide lahendamise vahendina, – siis esimene suuremahuline projekt sündis 1959. aastal Illinoisis, kus mitme tuhande terminaliga süsteem teenindas nii mitmed ülikoolilinnakuid kui ka algkoole Chicagos. (Levien, 1972; Silvern, 1983)

1963. aastal muutusid kaks Darthmouthi meest arvuti roll hariduses. Pikkade perfokaartide järjekorra tõttu muutsid nad süsteemi, et õpilased saaksid akadeemilisi uurimisi kiiremini teha. Seetõttu võtsid nad kasutusele hiljuti demonstreeritud ajajagamise kontseptsiooni, mis võimaldas paljudel õpilastel korraga arvutit kasutada. (Kemeny & Kurtz, 1968).

Samal aastal loodi arvutipõhine matemaatika- ja lugemisõppe uurimis- ja arendusprogramm (CAI). Töötati välja individuaalsed arvutipõhised juhised: nii said õppijad kiiret tagasisidet oma töö eest ja ei pidanud ootama kaasõpilaste järgi. (Taylor, 1980). 

Selleks, et ka lastele lastele tehnoloogiat kättesaadavamaks muuta, töötati seitsmekümnendate algul välja uus programmeerimiskeel LOGO, mis oli mõeldud peamiselt matemaatika õppimiseks. Hiljem sai keelest üks peamisi arvutikirjaoskuse arendajaid. (Papert, 1980)

Algkooli õpilastele uurimuspõhise õppe parandamiseks loodi 80ndate lõpus KidsNet – lehekülg, kus õpilased said teha katseid näiteks happevihmade või vee kvaliteedi kohta. Õpilased kogusid andmeid, analüüsisid ja võrdlesid neid. Oli mitmeid juhtumeid, kus laste katsed viisid avastuseni, et kooli joogivee või õhusaaste normid ei olnud täidetud. 1991. aastal kasutas KidsNeti programmi enam kui 6000 klassiruumi 72 riigis.

80ndatel tulid kasutusele ka superarvutid. See võimaldas ülemaailmset juurdepääsu teabele kõikjal maailmas. Suured süsteemid tehti kättesaadavaks kõikidele ülikoolidele teaduse ja hariduse jaoks. (Jennings et al., 1986).

Hetkel jääb lugedes mulje, nagu oleks kõik tehnoloogia seotud ainult teaduse ja matemaatikaga. Ei ole välja toodud, kas teiste ainete raames ka midagi loodi või ongi kogu haridustehnoloogia ajalugu seotud STEM ainete lihtsustamiseks ja paremaks mõistmiseks?

JÄRELDUSED JA ARUTELU

Kokkuvõttes toob autor välja huvitava mõttetera:

‘‘Teabe kasv ja kasutamine ei sõltu aga mitte ainult teadlaste võimest toota uusi teadmisi, vaid ka ühiskonna suutlikkusel neid omastada ja kasutada. Seetõttu võivad teaduse kasvu tegelikud piirid olla inimese piiratud võime uut teavet vastu võtta.’’ (Molnar, 1997)

Siit tuleb jällegi välja kui oluline on tänases ühiskonnas õpetada erinevaid 21. sajandi oskuseid: kriitiline mõtlemine, probleemilahendamise oskus, informatsiooni, meedia ja tehnoloogia oskused jne.

Autor (Molnar, 1997) toob ka esile, et Ameerika koolides loodusteadusi ja matemaatikat laialdaselt ei õpetata, sest arvatakse, et see on liiga raske ja kallis. Ta rõhutab, et konkurentsi hoidmiseks tuleb leida viise, kuidas võimaldada kõigile õpilastele juurdepääs kaasaegse teaduse tööriistadele. Eesti kontekstis saab praegu öelda, et meie peamiseks probleemiks ei ole nende tööriistade olemasolu, vaid see, kes neid tööriistu õpilastele õpetama peaks, sest õpetajaid ei ole. Arvan, et kogu õppimise ja õpetamise protsess ei saa siiski toimuda ilma õpetajata ning ma ei näe, et igasuguse tehnoloogia tulek ka seda muudaks. Ma nõustun sellega, et haridustehnoloogia hõlbustab õppimist, aga ta ei kaota ära õpetaja rolli sellest protsessist, pigem lihtsustab õpetaja elu. Nõustun autori öelduga, et

‘‘Uued intellektuaalsed tehnoloogiad pakuvad uusi ja paremaid viise inimese võimekuse suurendamiseks, inimliku arutlusvõime mitmekordistamiseks ja inimlike piirangute kompenseerimiseks.’’ (Molnar, 1997)

Omalt poolt ütlen, et artikkel on pigem kallutatud sinna suunas, et kogu tehnoloogia on hea ja tuuakse välja ka uuringud, kuidas haridustehnoloogia on erinevaid tulemusi parandanud. See oli üle kahekümne aasta tagasi. Kuidas on olukord nüüdseks muutunud? Kas me tänapäeval oleme ikka nii avatud tehnoloogiale või me pigem hakkame selles ohtu nägema?

ALLIKAD

Bell, D. (1979). Communications technology-for better or for worse. Harvard Business Review, 57(3), 20.

Gagne, R. M. (1980). Is Educational Technology in Phase?. Educational Technology, 7-14.

Jennings, D. M., Landweber, L. H., Fuchs, I. H., Farber, D. J., & Adrion, W. R. (1986). Computer networking for scientists. Science, 231(4741), 943-950.

Kemeny, J. G., & Kurtz, T. E. (1968). Dartmouth time-sharing. Science, 162(3850), 223-228.

Levien, R. E. (1972). The Emerging Technology. Instructional Uses of the Computer in Higher Education.

Papert, S. (1980). Mindstorms: Children, Computers, and Powerful Ideas. New York: Basic Books.

Resnick, L. B. (1983). Mathematics and science learning: A new conception. Science, 220(4596), 477-478.

Silvern, L. C. (1983). Informational Technology and Its Impact on American Education.

Simon, H. A. (1971). Designing organizations for an information-rich world. Computers, communications, and the public interest, 72, 37.

Taylor, R. (1980). The computer in the school: Tutor, tool, tutee.

Õpileping

Õpilepingu ülesanne.

Teema 

Olen avatud kõigele, sest ükski teema ei jookse mööda külgi maha. Aga kesksemateks teemadeks võivad minu jaoks olla erinevad õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe, kuna õpetajana on seda minu töös kõige rohkem vaja. Soovingi, et mulle näidatakse võimalikult palju asju, et ma saaksin ise siis juba filtreerida, mis on minu jaoks huvitav ja leiab ka minu töös rakendust.

Eesmärgid 

Eesmärkideks on:

1. teada saada nii palju uut kui võimalik, sest minu oskustest sõltuvad ka õpilaste oskused;
2. olla pidevalt ree peal ja mitte maha jääda;
3. teha ülesanded õigeaegselt;
4. leida midagi, mida saan kohe oma töös rakendama hakata;
5. grupitöös panustada võrdselt teistega.

Strateegiad

Eesmärkide täitmiseks pean:

1. loengus olema tähelepanelik ja aktiivne; 
2. kõik kodutööd õigeks ajaks ära tegema; 
3. katsetama ise juba uusi asju oma töös, kui loengus midagi huvitavat õpin.

Vahendid/ressursid

• Planeerin oma aega (Google calendar)

• Tutvun õppejõudude poolt pakutud materjalidega.

• Tutvun ja vahetan informatsiooni oma uute kursakaaslastega.

• Vastutan selle eest, et hoian silma peal meie õpikeskkondadel (Drive, blogi, Moodle).

Hindamine

Oma eesmärgi olen saavutanud siis, kui mul on olemas need vajalikud ’’tööriistad’’, mida saan rakendada just enda tundides. Arvan, et ka kursuse edukas läbimine peaks minu eesmärgid saavutama.

Refleksioon 

Tuleb hiljem 🙂